Viimane kergem hingetõmme enne septembrit

Nagu pealkirjastki välja lugeda võite, on täna viimane päev enne, kui suvi täie hooga käima läheb.

Homme algab sales school, mis on intensiivseks avastardiks eesootavale suvele.
Hetkel istume veel oma nunnus LaQuinta hotellis, kuid mõne tunni pärast peame siit juba teise hotelli ümber kolima. Täna on ka see päev, mil saabuvad veel kõik viimased raamatupliksid ja -poisid, ehk siis eestlaste osakaal kohaliku elanikkonna seas peaks õhtuks Nashville's tavalisest kõrgemaks tõusma.

Esimese hotelliga olen väga rahule jäänud. Nii armas, puhas, kodune ja mugav. Toateenindajate juttu peab küll paar korda üle küsima, et nende countryside-howdy aktsenti täielikult mõista, aga pole viga - nad on ise nii rõõmsad ja toredad ning sellised oleme me isegi!

Hommikusööki pakuti siin ka: said ise endale vahvlimasinas kohevaid vahvleid küpsetada ja neid rohke vahtrasiirupiga süüa; hommikuhelbeid; valikus olid veel suhkrused ja keemilised muffinid, saia, peanut-butterit, jelly't ja meie lemmikuid - KEEDUMUNE (sööme toorjuustuga), ÕUNU JA APELSINE. Üldiselt on toit väga magus ja mitte kuigi tervislik, aga samas ei kurda, munavõileibadest saime kõhud täis küll. Mina mahlast ja kohvist-kakaost ka ei hooli, seega piirdun vee joomisega. Votvot. Päevasel ajal harjume juba suvise schedule'iga ja sööme wrape salati ja kõige värskega ning kodujuustu. 

Eile käisime ka hotelli basseini ääres istumas ja müügitekste õppimas. Ilm oli väga mõnus ja soe, kuigi pisut pilvealune. Kui müristama hakkas, jooksimegi tuppa peitu. 

Hiljem õhtupoole külastasime Bank of America't ja tegime endale pangakaardid - ilusad punased :).
Nagu juba ette teadsime, oli teenindus aeglane, kuid väga meeldiv. Rääkisime peredest, viskasime nalja ja tegime vastastikku komplimente ning soovisime edu. Oli tore.

Samuti tegime Sandraga nälgimise ajal ühe toreda jooksuringi, et mõtteid toidult eemale saada (Mihkel, Sandra ja Caro olid juba 13 ajal läinud autoga poodi, et süüa tuua, aga kella 19ks polnud neid veel tagasi :D). Siin ei ole kõnniteedele just palju rõhku pandud, seega pidime nii mõnigi kord endale ise autode kõrvale raja leiutama. Jooksime läbi ka eramajade rajoonist, mis andis hea aimu suvel eesootavast. Kurb tõsiasi oli aga see, et kohtusime pea iga tee lõpus tupiktänavaga. Selleks, et hotelli tagasi saada, oleksime pidanud kas kellegi eraaiast läbi tuhisema, või terve tuldud tee tagasi jooksma (olime selleks hetkeks juba 45 minutit jooksus olnud). Siis tuli meile muidugi appi Mrs. Jones, kel oli täiuslik keha, säravvalged hambad, kaunis maniküür-pediküür ning tõeline lõunaosariikide aktsent. Aitas meid toredasti läbi mingi võsa õigele teele, korrates pidevalt: No worries, no worries, it may seem like a horrible road to you, but I know this place, I really do. Nunnu naine :).

Kokkuvõtteks siis nii palju, et olen ametlikult Ameerika pangandussüsteemi klient, koolitöödest on jäänud teha veel KÕIGEST kaks uurimistööd (mmm), rind on päikesest juba ära põlenud ning täna peaks olema see imeline päev, mil külastame Walmarti, et suveks kõiksugu vajalikku kraami osta.

Fotonurk:
Armas 6-realise tee ääres paiknev LaQuinta!

Mi gorda bella!

Mulle meeldib ameeriklaste loogika

Armas Sandra!

Howdy!

Side lõpp, kallid ja musid!

Kati

Hello all y'all!

Welcome to United States of Kentucky Fried Chicken, Maple Syrup, Cowboys, 

big stuff and happy bookpeople!

Esimene öö on edukalt, kuigi pisut liiga kiirelt mööda saadetud.

Eile hommikul jõudsin lennujaama 10.15 ajal, mil Liina ja Bibi mind juba ees ootasid. Sõime nendega hüvastijätumuffineid ning tegime halba nalja. 

Seejärel kallistused, pagasi äraandmine, lennule minek (lennukist väljudes aitas üks väga kena välimusega meesterahvas mulle kampsuni selga, ma ei saanud esmalt ise arugi, mis asi see mu selja taga kampsunit tõstab :D), Helsingis meeletu jooks New Yorgi lennule (jõudsime nibin-nabin), seal uue sõbra leidmine - Alla, kes elab NYs, kuid käis Lätis enda emal külas - ja siis pea 9-tunnine lend üle Islandi ja Gröönimaa lõunatipu Suure Õunani.

Ilm NYs oli nigel - sajune ja jahe, kuid polnud viga. Pidime suunduma JFK lennujaamast La Guardiasse, et siis teha veel viimane õhulend Nashville'i. Bussireis ühest lennujaamast teise kestis kuskil tunnikese. Siinse aja järgi oli kell siis alles 19, kuid Eestis juba 2 öösel. Arvestades tõsiasja, et ka eelneval kahel ööl olin saanud max 3 tundi und, hakkas väsimus ikka hullult ligi kippuma. Lõpuks magasingi pinkidel ning viimane lend oli nii uimane ja jube, et seda korrata ei tahaks. Mu kõrvale istus torisev India proua, lennukis puhus megakülm õhk ning ükski asend polnud mugav, samas ei suutnud hetkekski ärkvel püsida.
Veel enne viimasele lennule minekut ostsin endale pudeli vett ühe väga sõbraliku Xavieri käest,

kes küsis ootamatult, kui otsisin rahakotist sente ja ei saanud aru, mis kui suure väärtusega on, et - UOUOU it seems you are not local? Now I can tell. 

Lõpuks tulime taksoga ööbimiskohta La Quinta. Kuna sellel hotellil enda shuttle'it (bussi, mis sõidab tasuta hotelli ja lennujaama vahel) pole, tulime taksoga ja hotell maksis selle kinni - normal biit.

Magama saime kohaliku aja järgi 23-24, Eesti aja järgi 8 ajal hommikul.

Täna tegeleme intensiivselt sales-talkidega, lähme poodi, et osta suveks vajalikke asju/tööpluuse ja ma peaksin kunagi koolitöödega ka tegelema. HUH!

Tähelepanek no.1: lennujaama teenindavas personalis ei näinud kolme lennujaama peale kokku mitte ühtegi heledapäist/-nahalist isikut.

Tähelepanek no.2: nende kliima on meeldivalt soe ja parajalt niiske ning nad jahutavad siseruumides õhu ülijahedaks. See on nii ebaloogiline, kui temp. õues on täiesti normaalne, siis miks seda meeletult jahutada? Kardan, et võime sellest kliimaseadmendusest kõik tõbiseks jääda.

Tähelepanek no.3: täna öösel jagasin king-size megapehmet voodit ühe inglise neiuga, kellega tutvusime Nashville'i lennujaamas ja kes vajas ka öömaja.

Fotonurk:

Millest mõtlen?

Halluu yellow cab, halluu njuu jork!

Everthing's big in America - meie bussitšekk!

Viimased pingutused, et jõuda sihtpunkti!

Meie tuba La Quintas, väga mõnus.

Teie Kati!

Sommartiden

Armsad sõbrad!

Sellest blogist saab eesootaval suvel koht, kus mu tegemistel ja toimetulekul silma peal hoida.
Nagu teate, lähen U-tothe-S-tothe-A-sse, et teha tööd - müüa peredele hariduslikke raamatuid, õppeprogramme ja üldisemas plaanis hariduslikke vahendeid.

Kuna tööd on palju ja tööpäevad on pikad, plaanin ma internetis käia vaid pühapäeviti. Seega enne nädalalõppu ei ole minu poolt oodata kippu ega kõppu - kannatust! :)

Olen juba pisut ärevil ka. Aega väljumiseni on kõigest neli päeva, kuid teha on veel nii palju!
Samuti on kõvasti segadust veel selle osas, et kelle orgis (umbes kümneliikmeline kamp inimesi, kes kohtuvad pühapäeviti terve suve jooksul) ma siis lõppude lõpuks olen. Segadus tekkis, kuna mõned orgide juhid jäeti viimasel hetkel viisadest ilma ning nad peavad hoopis Kanadasse tööle minema. Seetõttu paigutatakse olemasolevaid rühmi ümber. Vot.

Eelmisel nädalal toimus Elvas Leguar Spring Weekend (LSW). Leguar on siis selle baasi nimi, kuhu mina kuulun (olen tegelikult Leguar Empire's, mis on Leguarist välja kasvanud - keeruline värk :) ). Baasis on kokku inimesi 100 ringis ning orge vastavalt umbes 10.

HULLULT AWESOME WEEKEND OLI!
Huh tõesti, tutvusin nii paljude toredate inimestega ja toimus 6,5 tunnine orienteerumine, mille käigus läbisime üle 25 km ning kus pidi läbima 13 punkti ja igas punktis midagi tegema (fotojahi stiilis). Orienteerumine toimus nii lõõskava päikese all, vihmasajus, äikesetormis, rahe eest põgenedes ning läbi mitme jõe ja mudamülka sumbates - üliäge!

Selle käigus õppisime tundma oma orgi liikmeid ning panime enda füüsise proovile. Õhtul grilliti ning käidi saunas.
Pühapäev oli aga tööpäev - harjutasime, harjutasime ja harjutasime approachi - ehk siis seda, kuidas inimeste ustele koputada, nendega kontakti saada ning doordemo või sit-downini jõuda. Oli asjalik ja tore.

Mina oksakestega, millest haarasin, kui läbi soo stabiilsema põllumaa suunas liikusin. Raske oli neist lahti lasta. :D Siin pildil olen juba viimases jões, millest tuli üle (loe: läbi) saada.

 LL! 

Üks ülesanne oli Verevi järves oleva hüppetorni tippu minna. Hüppetornini saab vaid ujudes. Mõtlesime, et ei ole midagi, et üks inimene läheb ja peab märjaks saama. We are in this together!

Vihmasadu oli just lõppenud, olime läbinud esimese jõe ja ei osanud sel hetkel veel eesootavat valusat rahet karta.

 Oli tuuline ja Sigridi fotograafioskused on märkimisväärsed :D!