see mõte aitas mind möödunud nädalal palju.
Olenemata sellest, et üritan ka igapäevaselt niimoodi mõelda, on vahel vaja neid ideid endale sisendada ja meelde tuletada. Enne igale uksele koputamist meelestasin ma end positiivselt ja võtsin iga ukseletulija vastu rõõmu ning siirusega. See annab nii hea tunde! :)
Jällegi on viimasest postitusest palju aega mööda läinud - aeg lendab siin kiiresti!
See on ühest küljest super ja teisalt pisut hirmus.
Tahan enda tulemusi kõvasti parandada ja areneda. Kuigi noh, ega mul praegugi viga pole. Lihtsalt teile teadmiseks. No worries, mind ei jäeta tagasilennult maha :)
PÄEVAUUDISED
1. Leidsime endale üleeelmisel esmaspäeval host-pere. Noh natukene pooliku pere. Elame üksikisa ja tema nelja lapsega. Maja on korralik ja suur - jagame magamistuba, kuigi oleksime saanud ka eraldi toad, ning naudime enda vannitoa mõnusid. Kolm last on tüdrukud ning vanuselt kolmas on poiss. Nimed on neil vastavalt Jaylee, Judie, Julius Jr and Jaylinn ning pereisa on Julius. Tema esivanemad, täpsemalt ta isa, kolis USAsse eelmisel sajandil Poolast, seega perekonnanimi Iwanski on seal peres veel väga värske.
Tavaliselt kuulutavad kõik inimesed siin uhkusega, et neis voolab iiri, inglise, saksa, prantsuse, rootsi ja kõikide teiste Euroopa riikida veri samaaegselt. Pfh.
2. Eelmisel pühapäeval oli meil juba konflikt pereisaga. Ta ei olnud vist päris täpselt aru saanud, miks meie tööpäevad nii pikad on ning kuidas meie suvi üldse välja näeb. Käisin eelmise nädala neljapäeval Mihklit järgimas, ehk vaatasin, kuidas tema tööd teeb. Selleks viis Julius mind lähedal asuvasse linna nimega Muscogee ning tuli mulle õhtul sinna järgi. Eelmisel pühapäeval peale miitingut saime temalt sõnumi: I think it'snot going to work out.
Long story short - ta arvas, et Mihkelmuhkel on mu peiks ning ma käisin kõrvallinnas oma noormehega aega veetmas. Tere hommikust! Haha, samas päris naljakas ka.
Nüüd tundub kõik OK olevat. Pereisa kutsus mind alul, kui sisse kolisime, baby'ks ja honey'ks ja sexy'ks. Arvasin, et kujutan seda ette, aga siis lapsed ütlesid söögilaua taga isale, et nad kuulsid, kuidas mind kutsus. Küsisid, kas mulle meeldiks USAs elada ja kas mulle meeldib nende juures olla. Ühest küljest täitsa muhe ja naljakas lugu, aga teisalt päris kurb. Need lapsed vajavad ema, oh nii väga...
Võib-olla polegi see nii hea, et me Angelaga seal oleme, kuna nad harjuvad meiega ära ja suve lõpus (võib-olla isegi enne seda, kuna leidsime veel ühe host-pere) läheme ju minema ning nad on jälle omapäi.
3. Inimesed võtavad siin kõike liiga iseenesestmõistetavalt. Üldistused on labased ja mõttetud, aga siin on tõesti nii palju laiskust ja lohakust igal pool. Lihtsalt lihtlabast hoolimatust kõige suhtes. Inimesed arvavad, et kõik mis neil on, peabki olemas olema ja nad ei peagi selle saamiseks enne midagi tegema. Veelkord: ma tean, et see on halb üldistus, aga see on mulle tugevalt silma jäänud.
4. Siin on väga ägedaid inimesi ja perekondi. Tahaksin kõiki kirjeldada ja üles täheldada, aga see võtaks mul mitu päeva ja tuhandeid lauseid aega. Üleüldiselt on siin palju inimesi, kes soovivad suveks edu ja tahavad meie eest palvetada. On toredaid perekondi, kes on ilma näinud ja huvituvad kõigest, mis maailmas toimub, hindavad haridust ning on üldiselt entusiastlikud ja avatud. On ka perekondi, kes on väga lihtsad, kuid siiski toredad ja nöevad hariduse väärtust.
5. Mul pole aega iseenda jaoks. Seda igatsen meeletult. Lihtsalt paari hetke, et olla üksi ja oma mõtetega. Kuna mul muidu seda hetke pole, siis kasutan ma vahel tööpäeva lõunapausi, mis on väga halb variant, kuna lõhub päeva ära ja nii ma jäängi unistama.
Ma kahjuks hetkel ei jaksa rohkem kirjutada. Olen kohanud toredaid ja vähem toredaid inimesi. Päevad on endiselt pikad ja töö raske, aga tasuv.
Rattasõidust on mu reielihased juba täitsa vinks-vonks kuju võtmas.
Teen kiirelt oma viimasest pooleteisest nädalast kokkuvõtte.
Kuna raske on kuskilt alustada, siis alustan algusest :)
Elukohaks on minul ja Angelal ikka veel hotell nimega Canterbury. Omanikeks on siin tusased hindud, kes justkui tahaks mõne komplimendi või nalja üle naeratada, aga ei oska seda eriti teha ja jätavad järgmisel korral üldse proovimata.
Samuti pole meil siiamaani töölubasid. See on lihtsalt uskumatu, mismoodi siin asjade ajamine käib.
Kui üleeelmisel neljapäeval City Halli permiteid tegema läksime, teadsime, et meil on kõik vajalikud paberid olemas ja aega peaks minema maksimaalselt pool tunnikest. Kohale jõudes selgus, et nad olid linna seadusi mõne nädala eest muutnud, aga samas puudus inimene, kes teaks, mil määral ja kuidas neid muudetud oli (wat).
Nii me seal siis jantisime mitu päeva järjest, samas kui meie orgi teised liikmed juba tööd tegid ja jalad märjaks said (esimene koputamisepäev on feet wet-päev). Lõpuks selgus, et nad tahavad mingisuguse dokumendi originaali, mida sel hetkel meil olemaski polnud.Vastava dokumendi saamine läks mulle maksma 180 taala ja see saadeti Nashville'st linnavalitsuse poole teele juba üleeelmisel reedel ning nad väidavad ikka veel, et nad pole seda näinud. Kas me elame tõesti 19. sajandil, või kasutab USA posti transpordiks eesleid või nad on seal sitihoolis ikka täiega tumbad?
Pooldan viimast varianti. Miks, te küsite? Siin on teile näide:
Ilusa maniküüriga kaunilt naeratav Kristina, kes meiega tegeles, palus meil täita ära ka ankeedi see osa, mis küsis meie transpordivahendi kohta. Ütlesin, et meil pole transpordivahendit, kui just jalgratas ka sinna alla ei kuulu. Tema vastas agaralt, et ahahah no väga vahva, paneme siis jalgratta! (Kristina hakkab ankeeti täitma ja pobiseb omaette)"Bicy...Byci...nono, mmm let's but Bicy.... (kustutab ära, mis ta sinna kirjutas)... let's just put Bike in here."
KOKKUVÕTE - kurb, aga tõsi, et linnavalitsuse töötaja ei suuda kirjutada oma emakeeles sõna 'jalgratas'.
Aga mis ma nüüd vingun siin selle linnarahva kallal nii pikalt. :D
Muidu on elu ikka tibens-tobens.
Reede õhtul sain ka mina enda esimesed koputamised tehtud. Rajoon, kus ringi vurasin, liigitub rikkama keskklassi alla. Õhtu saavutuseks oli kaks sit-downi, 0 müüki, töötundideks 4h ja õhtu lõpuks tuju neutraalne või pigem kehv.
Mind morjendas jubedalt, et pean seda ilma tööloata tegema ja kartsin vahejuhtumeid politseiga. Teate ju küll mind.. Mulle ei meeldi niimoodi reeglitest kõrvale hiilida, isegi kui ma tean, et tegu on üsna mõttetu bürokraatiaga.
Igal juhul veeres esimene tööpäev õhtusse. Kõik oli olnud pisut hirmus ja samas tore. Mõistsin juba siis, et olen tõesti jõudnud lasteaia-laadsesse ühiskonda, kus inimesed on ühest küljest nahaalsed ja nutikad ning teisalt sõbralikud ja naiivsed. Luiskamine tuleb neil ka nii loomulikult välja :D.
Näide ühest vahvast valevorsti juhtumist:
Kati koputab uksele ja võtab sisse ühe õige bookgirli positsiooni. Uksele tuleb mustanahaline proua öösärgis-ürbis-kitlis-younameit'is ning pöördub vaikides minu poole, näol jube võltsnaeratus ja silmad kissis. Kati hakkab rääkima, naine ütleb, et seal majas lapsi pole ning tegelikult on terve tänav lastetu - ehk et ma peaksin sealt lahkuma. Samal hetkel kõndisid tema juurde toasügavusest kaks pisikest last, mõlemad rõõmsameelsed ja huvitatud, et kellega uksel räägitakse. Ma olin just öelnud midagi stiilis, et vabandan teid tülitamast, kuna otsin lastega peresid ning mu tuju oli hea ja naeratus suul. Mina naeratasin, tema naeratas ja silitas laste päid ning mul hakkas halb, sest ta naeratas ikka seda jubedat naeratust ja mõlemal pool teda paterdasid kaks last ning tema viimane sõna oli rääkinud lastetust tänavast ja tema enda majast.
Ma ei ole kindel, kui hästi olukorra edasi andsin, aga loodan, et midagi oli ikka aru saada. Küsimusi võite ka küsida, kui miskit jääb segaseks.
Natuke mõtlesin rääkida ka rattakultuurist USAs, võinoh vähemalt Broken Arrow's.
Seda pole.
Rattateid pole.
Kui ka mõni tee on, siis see võib täiesti lampi katkeda ja heinamaaks muutuda. Lihtsalt niisama.
Selleks, et jalakäijad teed saaksid ületada (kuna neid siin pole, siis me oleme Angelaga ainsad, kellele see peavalu valmistab) tuleb vajutada neid nuppe fooride küljes, mis meilgi olemas on. Teate küll, mida mõtlen.
Ega see ei olegi midagi traagilist, küll aga on naljakas, kui puudub jalakäijate tee, autotee ääres on sügav mudane-vesine-heinakasvanud kraav ja valgusfoori post on teisel pool eelpool nimetatud kraavi. :D
Ilmselgelt ei käi keegi jala või rattaga.
Kui tegin oma esimese täispika tööpäeva eelmisel laupäeval, kohtasin tee peal palju elus ja surnuid loomi. Enamasti siiski surnuid. Järgnevalt nimekiri loomadest, keda nägin ning kes enam silma ei pilguta: orav, suur koer, kilpkonn (elavad siin looduslikult), madu (tol hetkel veel poolelus, järgmisel õhtul juba kindlalt omadega läbi), maopojad, veel paar kilplooma, mõned linnud.
Peale surnud loomade nägemise oli halb ka meie laupäevane hommikueine, mida nautisime mäkdoonaldsis. Kui sa tunned maitsest ära, et su scrambled eggs sisaldab sama vähe muna kui vesi, mida jood, on veidi raske end sellelt mõttelt kõrvale juhtida, et su terve hommikueine on valmistatud pulbri baasil.
Sealt edasi veeres aga päev töötempos. Kohtasin kohe hommikul ühte mustanahalist, kes oli sedasama tööd paarikümne aasta eest teinud. Ütles, et see oli kohutav ja ta ei pidanud ühte kuudki vastu - motiveeriv :D. Soovis mulle edu ja siis läks tuppa tagasi.
Tol päeval oli mul kolm klienti. Üks äge pere, kes raamatuid soetas, oli Laosest. Nad oli ühendriikidesse kolinud kuue aasta eest. Vanemad inglise keelt põhimõtteliselt ei rääkinud, niiet nende tark poeg pidi tõlgiks olema. Oli põnev ja tore. Nende peres suhtusid kõik pereliikmed üksteisesse sellise austusega, et ma polnud varem veel midagi sellist näinud. Äge!
Samuti sain endale uue sõbra, kel nimeks Nicholas ja vanust 9. Hästi kasvatatud ja tasane poiss, kes lootis, et lähen temaga koos klaverit mängima, kinkis mulle enda kõige ilusama pastaka (käis seda kuskilt salakohast toomas), siis jooksis mulle veel õue järgi, et üks pliiats lisaks anda (harilik kustukaga), et kui mul peaks olema kunagi tarvis midagi kustutada ning tõi hooga veel ühe cranola bari (müslibatoon).
Päeva jooksul seisin mitmel korral vastakuti küsimustega, kas olen ema, või et mitu last mul endal on.
Naersin tavaliselt ja vastasin siis nii nagu lood on. Kunagi võiks tegelikult mingit nalja kellelegi ka teha, et mul on Eestis neli last ja teen seda tööd, et meid sügisest kevadeni elus hoida vms.
Samuti jäi tol õhtul üks auto minu kõrvale seisma, lasi akna alla ja mustanahaline naine sealt seest uuris, kas ma olen sensetaker. Alguses ei saanud ma aru, mida ta selle all silmas peab, aga siis ta rääkis, et oli mind näinud jooksmas ukselt uksele ja arvas, et käin majade energiaid tajumas ja mõõtmas :D.
Heal Katil ikka mitu ametit ühe korraga.
Õhtuks oli aga väljas juba kottpime ning mul polnud päeval mahti, et rattale lampe külge monteerida. Üritasin seda siis õhtupimeduses sooritada, kuid edutult.
Kuna päevane kogemus surnud loomadega oli mu mällu sööbinud, ignoreerisin ma koju sõites igasuguseid tumedamaid kujusid maas ja vaatasin kõike muud, kui nende suunas.
Eelmisel pühapäeval läksime kirikusse, et sealt ehk keegi leida, kes elukohta pakuks, või teaks kedagi, kes varasemalt on ruume välja rentinud vms.
Vara üles, kleit üle pea, jaotasime kirikud omavahel ära, hüppega velo selga ja minek!
Minu sihiks oli Rhema Bible Church. Tegemist on kirikuga, mille põhipoint on - kõik oleneb usust. Kui sa usud Jumalasse ei juhtu sinuga midagi halba. Kui sinuga juhtub midagi halba, oled selle ära teeninud, kuna sa ei usu piisavalt Jumalasse.
Tegemist on suuuuuuuure kirikuga, kuhu tuleb inimesi kokku üle terve maa, kuna siin asub ka nende piiblikool. Popp koht. Üldse on Oklahoma üks väga kirikurikas osariik. Nagu üks ema mulle rääkis, kutsutakse USA kagupiirkonda hellitavalt Bible Belt'iks.
Kiriku juurde jõudes küsis üks meesterahvas minult, et kas ma olen radioaktiivne. Võttis hetke aega, enne kui taipasin, miks ta midagi seesugust küsib. Mu ratas oli lilla, mu kleit oli lilla, olin kokkuvõttes lilla ja ju siis lilla tähendab radioaktiivset. Sellest mehest sai seal aga minu sõber ja giid. Selgus, et läksin 1,5 tundi varem kohale ja seetõttu oli meil aega teha väike tiir kiriku valdustes, teineteist tundma õppida ja tutvuda Mike'i sõpradega.
Kui lõpuks kirikusse sisse astusin, kuulsin esimese asjana muusikat ja mõtlesin, et miks nad seda kõlaritest nõnda valjult lasevad ning kuidas see salvestus nii live-kontserdi moodi kõlab.
Selgus, et kohalik kirikubänd tegi proovi. Täiega kvaliteetne poppmuss oli! Poppmuss esitatud viiulivõtme asemel Jeesusevõtmes.
Kui ma worshipping-saali sisse astusin, oli mu esimene mõte WOW! Naersin endamisi, et olen sattunud ühte paljudest dokumentaalfilmidest, mida ma kõiksuguse usuhullunduse kohta vaadanud olen. See kirik ei olnud midagi sellist, mis on meie Eesti mõistes kirik. Tegemist oli pigem suure kontserdisaaliga, kus lae all rippus vähemalt 8 hiiglaslikku ekraani, terves saalis oli palju kaameraid, heli- ja valgustehnika-ala publiku sees, lavakujundus, valguskujundus jms. See oli massive.
Worshippimine algas 8-liikmelise vokaalgrupi, bändi ja kiriku-pop-megabiit-koori sissejuhatavate lauludega. Räpiti, lauldi, kõige taustaks kumamas mõnusad popbiidid ning sõnad ekraanidel jooksmas. Lavale lasti tossu. Hea ja lõbus karaokekontsert.
Siis hakati ekraanidelt järsku reklaami näitama, küll kiriku ja Rhemaga seonduvat, aga see oli nii naljakas.
Hiljem, kui asi jõudis juba nende pastori räpp-hõikumise-kõne-karjumiseni, seisid inimesed püsti, õõtsusid (muusika ei olnud vaibunud), sirutasid käsi taeva poole ja hõikusid vastuseks pastori poolt öeldule, kas nõusolekuid või nõusolekuid.
Ühel hetkel kutsuti kõik, kes õnnistust saada soovivad, lava ette üles rivistuma.
Mõtlesin ka minna, kuid siiski ei teinud seda. Ning hea oli, kuna ma poleks väga massi sulanud. Räägin täpsemalt, kuidas see välja nägi: mitmekümned inimesed läksid ja seisid rivis. Siis hakkas ühest otsast liikuma 6-liikmeline kirikutiim, kes piiras iga indiviidi enda sisse - 3 inimest jäi selja taha ja 3 ette. Üks isik luges lehelt väga agressiivselt mingisuguseid sõnu-palveid maha, teine inimene surus enda kätt õnnistatava laubale ja pomises omakorda veel mingeid sõnu ning ülejäänud neli olid valmis õnnistatavat kinni püüdma. Enamus inimesi hakkas taaruma ja tahapoole kukkuma, kirikutiim püüdis nad siis kinni, asetas põrandale ja liikus kärmelt järgmise isiku juurde. Nii need paljud sinna siis lebama jäidki.
Üleüldiselt jättis kogu tseremoonia talkshow-karaokeõhtu-mulje. Pisut hirmutav oli hetk, kui kõikidel, kes Rhemat esmakordselt külastavad, paluti käsi tõsta. Kuna olin selleks ajaks juba päris arvestatava hulga sõpru seal leidnud (Mike, Emmanuel, Bob, Jordan, Caleb, Angela), teadsin, et mul ei jää muud üle, kui käsi tõsta.
Mida minuga tehti?
Paluti ankeet täita
ja hiljem
enda kingitusele järele minna :D.
Sain termotassi, palju lektüüri ning mõne interaktiivse DVD.
Kirikukülastusele järgnesid pühapäevased tegevused nagu orgi meeting ja Walmarti külastus, et uueks nädalaks süüa osta ning tšekkide pankaviimine.
Ilmast nii palju, et keskmiselt oli meil siin 35-36 kraadi sooja ja õhuniiskus püsis stabiilsena üle 90%. Ei saanudki vahel päris täpselt aru, kas see, mis mööda nägu alla nirises oli higi või vesi. Ilmselt mõlemat. Eile saime samas jällegi äikesetormi tunda ning täna oli tore sõita hommikusöögikohta, olla sinna jõudes juba läbi ligunenud (kuigi ma panin enda jalgade ümber Walmarti kilekotid ja seljas oli 1 taala eest soetatud liiga väike kilepontšo :D nautige seda vaatepilti enda vaimusilmas, sest see on seda väärt - nägin väga hea välja).
Jeebus, ma pole siia nii ammu kirjutanud ning nüüd tuleb jube pikk tekst. Kas jätkan või jätkan?
Fotonurk:
Rhema Bible Church, istusin vasakul pool
Pühapäev on pesupäev!
Oravad kõikjal
Tööpõllul (võinoh mitte sõna otseses mõttes - suunatud Markusele :D)
Päikesekuivatatud ussike
Meie uus norms hommikusöögikoht Ihop - eggs, bacon, ham, fruit-salad
Lipukesed, meie Canterbury villa ja annetuse-apelsin
Liputatav lipp, annetuse-apelsin, domestiline-deodorant ja väsinud tööinimene
Life Church'is - oli täiega khuul!
Ka siin esineb tornaadodele vahelduseks tavalisemaid torme
Eelmise nädala kokkuvõte:
Esmaspäeval vahejuhtum politseiga (esimese päris töönädala esimene päev), olen osav.
Teisipäeval tööpäev.
Kolmapäeval follow'sin Mihklit. Oli megalõbus. Sain poikade hotellis öö veeta.
Neljapäeval pikk tööpäev - pererahvas soovis, et nendega õlut jooma jääksin.
Reedel tööpäev - sain sõbraks ühe naisega, kelle tütar on baleriin, kes ise on elukutseline klaverimängija, on õppinud klassikalist laulu ja soovis, et ma nende vokaalansambliga ühineksin.
Laupäev tööpäev - hommik algas kohe toreda pereemaga. Tsiteerin: (karjudes) "SERIOUSLY, YOU SERIOUSLY KNOCK RIGHT NOW ON MY DOOR, SERIOUSLY ON A SATURDAY MORNING?!?!?! SERIOUSLY??!!" + SLAM! :D
Ja siis pakkus üks pereisa välja, et ma otsekohe nende juurde sisse koliksin. Ta olevat terve elu unistanud, et nende juures elaks mõni välismaalane. :D Naersime ta naisega kahekesti ja ei puudutanud enam seda teemat.
Pühapäeval läksime uude kirikusse - Life Church. See oli täiega tore!
Põhimõtteliselt oli sel kohal Rhemaga sarnasusi ka, aga üldlõikes oli LC energia ikka hoopis teistsugune. Inimesed tundusid arukad ja laiema silmaringiga (mitte üleliia laiaga).
Ma ei tahaks väga uskuda, et meeldimist mõjutasi Starbucksi kohvi ja mitmesugused muud head söögid-joogid, mida enne teenistust pakuti. Nali naljaks.
Tegelikult oli tõesti tore ja teenistus oli ka tore. Jälgisime seda saalis ekraanidelt, kuna pastor pidas kõnet Oklahoma City's ja seda kanti siis igas LC-is üle. Ja nii neil see asi käibki.
Pastor oli nägus, nutikas ja vaimukas ning mulle meeldis ta jutt. Isegi pisar tuli silma.
Ta rääkis palju generatsioonidevahelistest konfliktidest, teineteise mittemõistmisest, samas kui Rhemas rääkis pastor palju iseendast.
Life Churchis oli mul tunne, et kuulan TEDxi loengut.
Life Churchi stiilinäide
Rhema Bible Churchi stiilinäide
Nüüd uus nädal ja uued teod. Kirjutage ja joonistage mulle, kui teil vähegi aega ja viitsimist on!
Loodan, et saate oma kooliasjadega õige pea ühele poole ja naudite suve täiega. Saadan häid mõtteid teie kõigi suunas teele armsad sõbrad, memmed-vaari, emme-issi, mimmi-markus! Kallikalli
Hei, annan kiirelt märku, et olen elus ja terve ning sihtkohta kohale jõudnud!
Vahepeal on nii palju juhtunud ning nii kiire olnud, et mul lihtsalt pole olnud ühtegi hetke, et arvutit avada.
Sales-schooli ajal kuulasime väga palju suurepäraseid ettekandeid, vaatasime inspireerivaid filme, kuulasime asjatundjaid ning harjutasime-harjutasime-harjutasime-harjutasime.
Päevade graafik oli samasugune nagu suvel saab olema:
1. Äratus 5.59
2. Võidujooks toakaaslastega külma duši alla
3. Külm dušš
4. Kiire hommikueine + motiveeriv lugemine
5. Esimesel vabal hetkel üritad kellegagi müügitekste harjutada
6. Jooksuga bussile (harjutad)
7. Jooksuga ülikooli campuse piirkonda, kus on enda orgiga kohtumine
8. Harjutamine
9. Jooks auditooriumisse esinejaid kuulama
jne jne.
Üldlõikes jooks oma vähemalt 6 kilose bookbagiga igale poole, kuhu on vaja minna, pidev harjutamise drill, lõunaeine (kaasatehtud wrap ja õun nt) ja õhtusöögi (sama toit) allakugistamine, õhtul hotelli ees ~2 tunnine arutelu oma orgiga ja jooksuga duši alla ning magama. Isegi mõtlemiseks ei jäänud aega :).
Üleeile, mil oli sales-schooli viimane päev, tehti teatavaks ka piirkonnad, kuhu keegi läheb.
Meie org paikenb kuni augusti lõpuni...
...
...
...
OKLAHOMAS
!!!
Minu ja Angela täpsem asukoht on ligi 100 000 elanikuga linn, mil nimeks Broken Arrow (võite googeldada!).
See koht on asutatud alles aastal 1903 ja on täiega howdy-countrey-koht. Linn on megahajali, majad on suured ja madalad ning kõik tundub suht rahulik. Raske on aru saada, kus kõik inimesed on ja hetkel ei ole ma veel suutnud välja mõelda, et millega nad end kõik hõivatud hoiavad, ehk siis mis tööd nad teevad.
Kirikuid on siin rohkem kui poode - enamasti on tegu metodistide, baptistide ja protestantidega üleüldisemas plaanis.
Pisut meie teekonnast Broken Arrow'sse:
Nashville'st hakkasime me autodega siia liikuma eile. Muidugi läks esimese paari tunni jooksul üks auto kolmest kohe katki, siis ootasime maantee ääres puksiiri ning esialgne plaan kella 19ks kohale jõuda asendus sellega, et jäime kella 23.30 ajal hoopis Mihkli (minu manager) ja Jurgise (lätlane, kes on meie orgis) hostelisse ööseks. See asus umbes tunni kaugusel Broken Arrow'st (ma ei oska seda õigesti kirjutada :D ärrouist) ja nägi välja nagu just seal oleks võetud üles film "Psühho". Ilma naljata. Interjöör oli ka ma-ei-tea-mis-aegadest pärit.
Igal juhul täna jõudsime kohale, käisime odavaid rattaid otsimas. Kahjuks olid kõik taaskasutuskeskused ja Salvation Army poed ning Goodwillid ratastest tühjad. Lõpuks soetasime vahvad lillad velod endale Walmartist 95 taalaga. Mina plaanin selle ratta igal juhul 30 päeva jooksul tagastada ning raha tagasi küsida. :D
USA võlud - nende loogika on, et lihtsam on olemasolevaid kliente õnnelikena hoida, kui et uusi kliente enda poole võita. Votvot!
Veel käisime täna Police Departement'is teada andmas, et oleme linnas ja uurisime, millised on ohtlikud piirkonnad, kust ringiga mööda käia. Selgus, et selliseid on nii mõnigi. Ühes piirkonnas tegutsevad mitmesugused gängid ja nendega olevat palju probleeme olnud, samuti olevat olnud probleeme sissetungidega ning ahistamistega.
Aga ärge muretsege, need piirkonnad asuvad linna äärealadel ja sinna me naljalt ei satu. Samuti hoian teadlikult nendest kohtadest eemale! :)
Peale selle võib siin orkaane kohata - nali.
Võinoh ei ole nali, aga orkaanide hooaeg on mais, seega no worries.
Käisime täna ka City Hallis, et teha endale kohalik tööluba - paberimajandus on siin NIII AEGLANE! God. Ning peale selle ei tea ametnikud keegi täpselt midagi. Iga töö delegeeritakse kogu aeg kellelegi järgmisele edasi ja lõpuks ei saagi see tehtud. Me läheme homme hommikul tagasi -.- .
Sama lugu on kui üritad telefoni kaudu kellegagi kontakti saada.Sind suunatakse 5 korda edasi ja siis ootad sa ka veel automaatvastaja taga. Huh!
Istusime veel Subway's ja sõime päeva esimest einet, kell oli siis 18.45.
Mõne hetke pärast hakkasime väntama ja alumnisid (inimesed, kes on varasemalt selles programmis osalenud) läbi käima, et uurida, kas nad meid sel suvel majutada soovivad.
Käisime läbi ühe väga vinksvonks Gregi juurest, kes kolib kahjuks laupäeval Californiasse. Vastasel juhul oleksime saanud megaägedasse majja elama. Aga noh, küll tuleb paremaid võimalusi.
Tegelikult saime ühe majutusepakkumise juba ka siis, kui Walmarti vahetus läheduses ühest 1-dollari poest väljusime. Tore naisterahvas hakkas huvi tundma, kes oleme, kust tuleme, kus ööbime jne. Siis ütles, et tema tütar on palju välismaalasi majutanud ja sooviks ehk meidki enda juurde. See naine tundus meie pärast muret tundvat ja kutsus nüüd hiljem ka õhtusöögile, aga kahjuks polnud meil täna aega, et minna.
Ta tütar elab üksinda 3-magamistoaga majas ning töötab lastega, kelle eest pered hoolt ei kanna. Ta olevat enda juures varasemalt sellistele lastele ka öömaja pakkunud. Samuti on ta tütar palju maailmas reisinud.
Eks näis. Nagu juba ütlesin, lähme homme ka teisi potentsiaalseid host-peresid jahtima. Ilmselt lähme mõnda kirikusse ja uurime sealt.
Pikalt ei jaksa rääkida. Lobisesime päeval ka paljude kohalikega, kes meie teele jäid ja kellelt üritasime teekonna osas abi küsida. Kodulinna tundmise osas on nii mõnelgi vajakajäämisi :D.
Üldlõikes on inimesed lihtsad ja natuke suured ka.
Fotonurk:
Lauma nunnu Bookcar (Walmarti külastuse lõpp enne 10tunnist autosõitu)
Oklahoma juba paistab
The scenery of Psycho
Motelli interjöör. Mis aastast see telefon pärineda võib?
Kati Sales-schooli eelviimasel päeval - tervitused!
.jpg)
