Ja saabki läbi see suvesaaga!
Veel neli päeva tööd ning siis kihutame autodega esmalt Oklahomasse ja seejärel Tennesseesse.
Enne seda on tarvis aga end tööpäevadeks fokusseerida, olla täielikult mõtetega bookfieldil, liikuda kiiresti, et näha võimalikult palju peresid, unustada negid ja kulutada aega ainult toredate inimeste juures ning uskuda endasse ja sellesse, miks me siia tulime! :)
Kui need päevad linnutiivul õhtutesse veeretatud saavad, algabki meie retk tagasi kodu suunas.
Vaikselt, kuid järjepidevalt.
Tasa sõudes saabub suurem osa raamatupoisse ja -plikse Eestisse kahe nädala pärast (yay!).
Vabandan oma viimase aja sõnadenappust ning nukraid ja mittemidagiütlevaid postitusi. Mingil moel on siia paari sõna kirjapanemises oma kergendav mõju. That's why I still did it. :)
Järgnevaks neljaks päevaks on mu fookus sellel, et sundida end edasi minema. Ei ahvatle end teie kõigiga vestlemise, lõunapausi liiga pikaks ajaks nautima jäämise ega kõige muu toredaga, vaid liigun edasi.
Ainult neli päeva!
Kui ma seda ei suuda, siis mida üldse?
Hoidke mulle pöialt ja kui üritan teiega vestelda, siis ignoreerige mind. Päriselt! :D
Do it for me!
Eelmistest aegadest ka mõned pildid teile...
Fotonurk:
Ei saanud alguses aru, et tegemist on reaalselt eksisteeriva tekstiga...
Treilerpark ja sealsete perede tavaline auto. Prioriteedid.
Aga miks just nii?
Mäkdooonaldsi paberkott sisaldas salajast kingitust uuelt sõbralt Vene spioonile.
Elu nagu filmis
Hommikusöögikoht, kus täna koos alumniga einestasime.
Meie ja Joey, kes müüs rampse 5 suve, on hetkel õlikompanii omanik, tegi eile enda tüdruksõbrale abieluettepaneku ja kutsus meid täna enda kulul vingesse kohta einestama!
Tavalistel hommikutel sööme aga McDonaldsis. Yo y Liis!
Gatlinburg juba ootab!
No comments:
Post a Comment