Courage is sticking up for what is the right thing to do, even if it's the hardest thing to do. Courage is..

Kaunist õhtust aega!

Teen kiirelt oma viimasest pooleteisest nädalast kokkuvõtte.
Kuna raske on kuskilt alustada, siis alustan algusest :)

Elukohaks on minul ja Angelal ikka veel hotell nimega Canterbury. Omanikeks on siin tusased hindud, kes justkui tahaks mõne komplimendi või nalja üle naeratada, aga ei oska seda eriti teha ja jätavad järgmisel korral üldse proovimata. 

Samuti pole meil siiamaani töölubasid. See on lihtsalt uskumatu, mismoodi siin asjade ajamine käib.
Kui üleeelmisel neljapäeval City Halli permiteid tegema läksime, teadsime, et meil on kõik vajalikud paberid olemas ja aega peaks minema maksimaalselt pool tunnikest. Kohale jõudes selgus, et nad olid linna seadusi mõne nädala eest muutnud, aga samas puudus inimene, kes teaks, mil määral ja kuidas neid muudetud oli (wat).
Nii me seal siis jantisime mitu päeva järjest, samas kui meie orgi teised liikmed juba tööd tegid ja jalad märjaks said (esimene koputamisepäev on feet wet-päev). Lõpuks selgus, et nad tahavad mingisuguse dokumendi originaali, mida sel hetkel meil olemaski polnud.Vastava dokumendi saamine läks mulle maksma 180 taala ja see saadeti Nashville'st linnavalitsuse poole teele juba üleeelmisel reedel ning nad väidavad ikka veel, et nad pole seda näinud. Kas me elame tõesti 19. sajandil, või kasutab USA posti transpordiks eesleid või nad on seal sitihoolis ikka täiega tumbad?

Pooldan viimast varianti. Miks, te küsite? Siin on teile näide:

Ilusa maniküüriga kaunilt naeratav Kristina, kes meiega tegeles, palus meil täita ära ka ankeedi see osa, mis küsis meie transpordivahendi kohta. Ütlesin, et meil pole transpordivahendit, kui just jalgratas ka sinna alla ei kuulu. Tema vastas agaralt, et ahahah no väga vahva, paneme siis jalgratta! (Kristina hakkab ankeeti täitma ja pobiseb omaette)"Bicy...Byci...nono, mmm let's but Bicy.... (kustutab ära, mis ta sinna kirjutas)... let's just put Bike in here."

KOKKUVÕTE - kurb, aga tõsi, et linnavalitsuse töötaja ei suuda kirjutada oma emakeeles sõna 'jalgratas'.

Aga mis ma nüüd vingun siin selle linnarahva kallal nii pikalt. :D
Muidu on elu ikka tibens-tobens.
Reede õhtul sain ka mina enda esimesed koputamised tehtud. Rajoon, kus ringi vurasin, liigitub rikkama keskklassi alla. Õhtu saavutuseks oli kaks sit-downi, 0 müüki, töötundideks 4h ja õhtu lõpuks tuju neutraalne või pigem kehv.

Mind morjendas jubedalt, et pean seda ilma tööloata tegema ja kartsin vahejuhtumeid politseiga. Teate ju küll mind.. Mulle ei meeldi niimoodi reeglitest kõrvale hiilida, isegi kui ma tean, et tegu on üsna mõttetu bürokraatiaga.
Igal juhul veeres esimene tööpäev õhtusse. Kõik oli olnud pisut hirmus ja samas tore. Mõistsin juba siis, et olen tõesti jõudnud lasteaia-laadsesse ühiskonda, kus inimesed on ühest küljest nahaalsed ja nutikad ning teisalt sõbralikud ja naiivsed. Luiskamine tuleb neil ka nii loomulikult välja :D.

Näide ühest vahvast valevorsti juhtumist: 

Kati koputab uksele ja võtab sisse ühe õige bookgirli positsiooni. Uksele tuleb mustanahaline proua öösärgis-ürbis-kitlis-younameit'is ning pöördub vaikides minu poole, näol jube võltsnaeratus ja silmad kissis. Kati hakkab rääkima, naine ütleb, et seal majas lapsi pole ning tegelikult on terve tänav lastetu - ehk et ma peaksin sealt lahkuma. Samal hetkel kõndisid tema juurde toasügavusest kaks pisikest last, mõlemad rõõmsameelsed ja huvitatud, et kellega uksel räägitakse. Ma olin just öelnud midagi stiilis, et vabandan teid tülitamast, kuna otsin lastega peresid ning mu tuju oli hea ja naeratus suul.
Mina naeratasin, tema naeratas ja silitas laste päid ning mul hakkas halb, sest ta naeratas ikka seda jubedat naeratust ja mõlemal pool teda paterdasid kaks last ning tema viimane sõna oli rääkinud lastetust tänavast ja tema enda majast. 

Ma ei ole kindel, kui hästi olukorra edasi andsin, aga loodan, et midagi oli ikka aru saada. Küsimusi võite ka küsida, kui miskit jääb segaseks.

Natuke mõtlesin rääkida ka rattakultuurist USAs, võinoh vähemalt Broken Arrow's.

Seda pole.

Rattateid pole.

Kui ka mõni tee on, siis see võib täiesti lampi katkeda ja heinamaaks muutuda. Lihtsalt niisama.

Selleks, et jalakäijad teed saaksid ületada (kuna neid siin pole, siis me oleme Angelaga ainsad, kellele see peavalu valmistab) tuleb vajutada neid nuppe fooride küljes, mis meilgi olemas on. Teate küll, mida mõtlen.
Ega see ei olegi midagi traagilist, küll aga on naljakas, kui puudub jalakäijate tee, autotee ääres on sügav mudane-vesine-heinakasvanud kraav ja valgusfoori post on teisel pool eelpool nimetatud kraavi. :D
Ilmselgelt ei käi keegi jala või rattaga.

Kui tegin oma esimese täispika tööpäeva eelmisel laupäeval, kohtasin tee peal palju elus ja surnuid loomi. Enamasti siiski surnuid. Järgnevalt nimekiri loomadest, keda nägin ning kes enam silma ei pilguta: orav, suur koer, kilpkonn (elavad siin looduslikult), madu (tol hetkel veel poolelus, järgmisel õhtul juba kindlalt omadega läbi), maopojad, veel paar kilplooma, mõned linnud. 

Peale surnud loomade nägemise oli halb ka meie laupäevane hommikueine, mida nautisime mäkdoonaldsis. Kui sa tunned maitsest ära, et su scrambled eggs sisaldab sama vähe muna kui vesi, mida jood, on veidi raske end sellelt mõttelt kõrvale juhtida, et su terve hommikueine on valmistatud pulbri baasil.

Sealt edasi veeres aga päev töötempos. Kohtasin kohe hommikul ühte mustanahalist, kes oli sedasama tööd paarikümne aasta eest teinud. Ütles, et see oli kohutav ja ta ei pidanud ühte kuudki vastu - motiveeriv :D. Soovis mulle edu ja siis läks tuppa tagasi.

Tol päeval oli mul kolm klienti. Üks äge pere, kes raamatuid soetas, oli Laosest. Nad oli ühendriikidesse kolinud kuue aasta eest. Vanemad inglise keelt põhimõtteliselt ei rääkinud, niiet nende tark poeg pidi tõlgiks olema. Oli põnev ja tore. Nende peres suhtusid kõik pereliikmed üksteisesse sellise austusega, et ma polnud varem veel midagi sellist näinud. Äge!

Samuti sain endale uue sõbra, kel nimeks Nicholas ja vanust 9. Hästi kasvatatud ja tasane poiss, kes lootis, et lähen temaga koos klaverit mängima, kinkis mulle enda kõige ilusama pastaka (käis seda kuskilt salakohast toomas), siis jooksis mulle veel õue järgi, et üks pliiats lisaks anda (harilik kustukaga), et kui mul peaks olema kunagi tarvis midagi kustutada ning tõi hooga veel ühe cranola bari (müslibatoon).

Päeva jooksul seisin mitmel korral vastakuti küsimustega, kas olen ema, või et mitu last mul endal on.
Naersin tavaliselt ja vastasin siis nii nagu lood on. Kunagi võiks tegelikult mingit nalja kellelegi ka teha, et mul on Eestis neli last ja teen seda tööd, et meid sügisest kevadeni elus hoida vms.

Samuti jäi tol õhtul üks auto minu kõrvale seisma, lasi akna alla ja mustanahaline naine sealt seest uuris, kas ma olen sensetaker. Alguses ei saanud ma aru, mida ta selle all silmas peab, aga siis ta rääkis, et oli mind näinud jooksmas ukselt uksele ja arvas, et käin majade energiaid tajumas ja mõõtmas :D. 

Heal Katil ikka mitu ametit ühe korraga.

Õhtuks oli aga väljas juba kottpime ning mul polnud päeval mahti, et rattale lampe külge monteerida. Üritasin seda siis õhtupimeduses sooritada, kuid edutult.

Kuna päevane kogemus surnud loomadega oli mu mällu sööbinud, ignoreerisin ma koju sõites igasuguseid tumedamaid kujusid maas ja vaatasin kõike muud, kui nende suunas.

Eelmisel pühapäeval läksime kirikusse, et sealt ehk keegi leida, kes elukohta pakuks, või teaks kedagi, kes varasemalt on ruume välja rentinud vms.

 Vara üles, kleit üle pea, jaotasime kirikud omavahel ära, hüppega velo selga ja minek!

Minu sihiks oli Rhema Bible Church. Tegemist on kirikuga, mille põhipoint on - kõik oleneb usust. Kui sa usud Jumalasse ei juhtu sinuga midagi halba. Kui sinuga juhtub midagi halba, oled selle ära teeninud, kuna sa ei usu piisavalt Jumalasse. 

Tegemist on suuuuuuuure kirikuga, kuhu tuleb inimesi kokku üle terve maa, kuna siin asub ka nende piiblikool. Popp koht. Üldse on Oklahoma üks väga kirikurikas osariik. Nagu üks ema mulle rääkis, kutsutakse USA kagupiirkonda hellitavalt Bible Belt'iks.

Kiriku juurde jõudes küsis üks meesterahvas minult, et kas ma olen radioaktiivne. Võttis hetke aega, enne kui taipasin, miks ta midagi seesugust küsib. Mu ratas oli lilla, mu kleit oli lilla, olin kokkuvõttes lilla ja ju siis lilla tähendab radioaktiivset. Sellest mehest sai seal aga minu sõber ja giid. Selgus, et läksin 1,5 tundi varem kohale ja seetõttu oli meil aega teha väike tiir kiriku valdustes, teineteist tundma õppida ja tutvuda Mike'i sõpradega.

Kui lõpuks kirikusse sisse astusin, kuulsin esimese asjana muusikat ja mõtlesin, et miks nad seda kõlaritest nõnda valjult lasevad ning kuidas see salvestus nii live-kontserdi moodi kõlab.
Selgus, et kohalik kirikubänd tegi proovi. Täiega kvaliteetne poppmuss oli! Poppmuss esitatud viiulivõtme asemel Jeesusevõtmes.

Kui ma worshipping-saali sisse astusin, oli mu esimene mõte WOW! Naersin endamisi, et olen sattunud ühte paljudest dokumentaalfilmidest, mida ma kõiksuguse usuhullunduse kohta vaadanud olen. See kirik ei olnud midagi sellist, mis on meie Eesti mõistes kirik. Tegemist oli pigem suure kontserdisaaliga, kus lae all rippus vähemalt 8 hiiglaslikku ekraani, terves saalis oli palju kaameraid, heli- ja valgustehnika-ala publiku sees, lavakujundus, valguskujundus jms. See oli massive.

Worshippimine algas 8-liikmelise vokaalgrupi, bändi ja kiriku-pop-megabiit-koori sissejuhatavate lauludega. Räpiti, lauldi, kõige taustaks kumamas mõnusad popbiidid ning sõnad ekraanidel jooksmas. Lavale lasti tossu. Hea ja lõbus karaokekontsert. 

Siis hakati ekraanidelt järsku reklaami näitama, küll kiriku ja Rhemaga seonduvat, aga see oli nii naljakas.

Hiljem, kui asi jõudis juba nende pastori räpp-hõikumise-kõne-karjumiseni, seisid inimesed püsti, õõtsusid (muusika ei olnud vaibunud), sirutasid käsi taeva poole ja hõikusid vastuseks pastori poolt öeldule, kas nõusolekuid või nõusolekuid.

Ühel hetkel kutsuti kõik, kes õnnistust saada soovivad, lava ette üles rivistuma.

Mõtlesin ka minna, kuid siiski ei teinud seda. Ning hea oli, kuna ma poleks väga massi sulanud. Räägin täpsemalt, kuidas see välja nägi: mitmekümned inimesed läksid ja seisid rivis. Siis hakkas ühest otsast liikuma 6-liikmeline kirikutiim, kes piiras iga indiviidi enda sisse - 3 inimest jäi selja taha ja 3 ette. Üks isik luges lehelt väga agressiivselt mingisuguseid sõnu-palveid maha, teine inimene surus enda kätt õnnistatava laubale ja pomises omakorda veel mingeid sõnu ning ülejäänud neli olid valmis õnnistatavat kinni püüdma. Enamus inimesi hakkas taaruma ja tahapoole kukkuma, kirikutiim püüdis nad siis kinni, asetas põrandale ja liikus kärmelt järgmise isiku juurde. Nii need paljud sinna siis lebama jäidki. 

Üleüldiselt jättis kogu tseremoonia talkshow-karaokeõhtu-mulje. Pisut hirmutav oli hetk, kui kõikidel, kes Rhemat esmakordselt külastavad, paluti käsi tõsta. Kuna olin selleks ajaks juba päris arvestatava hulga sõpru seal leidnud (Mike, Emmanuel, Bob, Jordan, Caleb, Angela), teadsin, et mul ei jää muud üle, kui käsi tõsta.

Mida minuga tehti?

Paluti ankeet täita

ja hiljem

enda kingitusele järele minna :D.

Sain termotassi, palju lektüüri ning mõne interaktiivse DVD.

Kirikukülastusele järgnesid pühapäevased tegevused nagu orgi meeting ja Walmarti külastus, et uueks nädalaks süüa osta ning tšekkide pankaviimine.

Ilmast nii palju, et keskmiselt oli meil siin 35-36 kraadi sooja ja õhuniiskus püsis stabiilsena üle 90%. Ei saanudki vahel päris täpselt aru, kas see, mis mööda nägu alla nirises oli higi või vesi. Ilmselt mõlemat.
Eile saime samas jällegi äikesetormi tunda ning täna oli tore sõita hommikusöögikohta, olla sinna jõudes juba läbi ligunenud (kuigi ma panin enda jalgade ümber Walmarti kilekotid ja seljas oli 1 taala eest soetatud liiga väike kilepontšo :D nautige seda vaatepilti enda vaimusilmas, sest see on seda väärt - nägin väga hea välja).

Jeebus, ma pole siia nii ammu kirjutanud ning nüüd tuleb jube pikk tekst. Kas jätkan või jätkan?

Fotonurk:

Rhema Bible Church, istusin vasakul pool 

Pühapäev on pesupäev!

Oravad kõikjal

Tööpõllul (võinoh mitte sõna otseses mõttes - suunatud Markusele :D)

Päikesekuivatatud ussike

Meie uus norms hommikusöögikoht Ihop - eggs, bacon, ham, fruit-salad

Lipukesed, meie Canterbury villa ja annetuse-apelsin

Liputatav lipp, annetuse-apelsin, domestiline-deodorant ja väsinud tööinimene

Life Church'is - oli täiega khuul!

Ka siin esineb tornaadodele vahelduseks tavalisemaid torme

Eelmise nädala kokkuvõte:

Esmaspäeval vahejuhtum politseiga (esimese päris töönädala esimene päev), olen osav.

Teisipäeval tööpäev.

Kolmapäeval follow'sin Mihklit. Oli megalõbus. Sain poikade hotellis öö veeta.

Neljapäeval pikk tööpäev - pererahvas soovis, et nendega õlut jooma jääksin.

Reedel tööpäev - sain sõbraks ühe naisega, kelle tütar on baleriin, kes ise on elukutseline klaverimängija, on õppinud klassikalist laulu ja soovis, et ma nende vokaalansambliga ühineksin.

Laupäev tööpäev - hommik algas kohe toreda pereemaga. Tsiteerin: (karjudes) "SERIOUSLY, YOU SERIOUSLY KNOCK RIGHT NOW ON MY DOOR, SERIOUSLY ON A SATURDAY MORNING?!?!?! SERIOUSLY??!!" + SLAM!  :D

Ja siis pakkus üks pereisa välja, et ma otsekohe nende juurde sisse koliksin. Ta olevat terve elu unistanud, et nende juures elaks mõni välismaalane. :D Naersime ta naisega kahekesti ja ei puudutanud enam seda teemat.

Pühapäeval läksime uude kirikusse - Life Church. See oli täiega tore!

Põhimõtteliselt oli sel kohal Rhemaga sarnasusi ka, aga üldlõikes oli LC energia ikka hoopis teistsugune. Inimesed tundusid arukad ja laiema silmaringiga (mitte üleliia laiaga).

Ma ei tahaks väga uskuda, et meeldimist mõjutasi Starbucksi kohvi ja mitmesugused muud head söögid-joogid, mida enne teenistust pakuti. Nali naljaks.

Tegelikult oli tõesti tore ja teenistus oli ka tore. Jälgisime seda saalis ekraanidelt, kuna pastor pidas kõnet Oklahoma City's ja seda kanti siis igas LC-is üle. Ja nii neil see asi käibki.

Pastor oli nägus, nutikas ja vaimukas ning mulle meeldis ta jutt. Isegi pisar tuli silma.

Ta rääkis palju generatsioonidevahelistest konfliktidest, teineteise mittemõistmisest, samas kui Rhemas rääkis pastor palju iseendast.

Life Churchis oli mul tunne, et kuulan TEDxi loengut.

Life Churchi stiilinäide

Rhema Bible Churchi stiilinäide

Nüüd uus nädal ja uued teod. Kirjutage ja joonistage mulle, kui teil vähegi aega ja viitsimist on!

Loodan, et saate oma kooliasjadega õige pea ühele poole ja naudite suve täiega. Saadan häid mõtteid teie kõigi suunas teele armsad sõbrad, memmed-vaari, emme-issi, mimmi-markus! Kallikalli

Kati (soon to be Cathy or Catherine forever)