Answer lies behind the next door: Sign of life!

Hei, annan kiirelt märku, et olen elus ja terve ning sihtkohta kohale jõudnud!

Vahepeal on nii palju juhtunud ning nii kiire olnud, et mul lihtsalt pole olnud ühtegi hetke, et arvutit avada.

Sales-schooli ajal kuulasime väga palju suurepäraseid ettekandeid, vaatasime inspireerivaid filme, kuulasime asjatundjaid ning harjutasime-harjutasime-harjutasime-harjutasime.

Päevade graafik oli samasugune nagu suvel saab olema:

1. Äratus 5.59

2. Võidujooks toakaaslastega külma duši alla

3. Külm dušš

4. Kiire hommikueine + motiveeriv lugemine

5. Esimesel vabal hetkel üritad kellegagi müügitekste harjutada

6. Jooksuga bussile (harjutad)

7. Jooksuga ülikooli campuse piirkonda, kus on enda orgiga kohtumine

8. Harjutamine

9. Jooks auditooriumisse esinejaid kuulama

jne jne.

Üldlõikes jooks oma vähemalt 6 kilose bookbagiga igale poole, kuhu on vaja minna, pidev harjutamise drill, lõunaeine (kaasatehtud wrap ja õun nt) ja õhtusöögi (sama toit) allakugistamine, õhtul hotelli ees ~2 tunnine arutelu oma orgiga ja jooksuga duši alla ning magama. Isegi mõtlemiseks ei jäänud aega :).

Üleeile, mil oli sales-schooli viimane päev, tehti teatavaks ka piirkonnad, kuhu keegi läheb.
Meie org paikenb kuni augusti lõpuni...

...

OKLAHOMAS
!!!
Minu ja Angela täpsem asukoht on ligi 100 000 elanikuga linn, mil nimeks Broken Arrow (võite googeldada!).

See koht on asutatud alles aastal 1903 ja on täiega howdy-countrey-koht. Linn on megahajali, majad on suured ja madalad ning kõik tundub suht rahulik. Raske on aru saada, kus kõik inimesed on ja hetkel ei ole ma veel suutnud välja mõelda, et millega nad end kõik hõivatud hoiavad, ehk siis mis tööd nad teevad.

Kirikuid on siin rohkem kui poode - enamasti on tegu metodistide, baptistide ja protestantidega üleüldisemas plaanis.

Pisut meie teekonnast Broken Arrow'sse:

Nashville'st hakkasime me autodega siia liikuma eile. Muidugi läks esimese paari tunni jooksul üks auto kolmest kohe katki, siis ootasime maantee ääres puksiiri ning esialgne plaan kella 19ks kohale jõuda asendus sellega, et jäime kella 23.30 ajal hoopis Mihkli (minu manager) ja Jurgise (lätlane, kes on meie orgis) hostelisse ööseks. See asus umbes tunni kaugusel Broken Arrow'st (ma ei oska seda õigesti kirjutada :D ärrouist) ja nägi välja nagu just seal oleks võetud üles film "Psühho". Ilma naljata. Interjöör oli ka ma-ei-tea-mis-aegadest pärit.

Igal juhul täna jõudsime kohale, käisime odavaid rattaid otsimas. Kahjuks olid kõik taaskasutuskeskused ja Salvation Army poed ning Goodwillid ratastest tühjad. Lõpuks soetasime vahvad lillad velod endale Walmartist 95 taalaga. Mina plaanin selle ratta igal juhul 30 päeva jooksul tagastada ning raha tagasi küsida. :D

USA võlud - nende loogika on, et lihtsam on olemasolevaid kliente õnnelikena hoida, kui et uusi kliente enda poole võita. Votvot!

Veel käisime täna Police Departement'is teada andmas, et oleme linnas ja uurisime, millised on ohtlikud piirkonnad, kust ringiga mööda käia. Selgus, et selliseid on nii mõnigi. Ühes piirkonnas tegutsevad mitmesugused gängid ja nendega olevat palju probleeme olnud, samuti olevat olnud probleeme sissetungidega ning ahistamistega.
Aga ärge muretsege, need piirkonnad asuvad linna äärealadel ja sinna me naljalt ei satu. Samuti hoian teadlikult nendest kohtadest eemale! :)

Peale selle võib siin orkaane kohata - nali.
Võinoh ei ole nali, aga orkaanide hooaeg on mais, seega no worries.

Käisime täna ka City Hallis, et teha endale kohalik tööluba - paberimajandus on siin NIII AEGLANE! God. Ning peale selle ei tea ametnikud keegi täpselt midagi. Iga töö delegeeritakse kogu aeg kellelegi järgmisele edasi ja lõpuks ei saagi see tehtud. Me läheme homme hommikul tagasi -.- .

Sama lugu on kui üritad telefoni kaudu kellegagi kontakti saada.Sind suunatakse 5 korda edasi ja siis ootad sa ka veel automaatvastaja taga. Huh!

Istusime veel Subway's ja sõime päeva esimest einet, kell oli siis 18.45.

Mõne hetke pärast hakkasime väntama ja alumnisid (inimesed, kes on varasemalt selles programmis osalenud) läbi käima, et uurida, kas nad meid sel suvel majutada soovivad.

Käisime läbi ühe väga vinksvonks Gregi juurest, kes kolib kahjuks laupäeval Californiasse. Vastasel juhul oleksime saanud megaägedasse majja elama. Aga noh, küll tuleb paremaid võimalusi.

Tegelikult saime ühe majutusepakkumise juba ka siis, kui Walmarti vahetus läheduses ühest 1-dollari poest väljusime. Tore naisterahvas hakkas huvi tundma, kes oleme, kust tuleme, kus ööbime jne. Siis ütles, et tema tütar on palju välismaalasi majutanud ja sooviks ehk meidki enda juurde. See naine tundus meie pärast muret tundvat ja kutsus nüüd hiljem ka õhtusöögile, aga kahjuks polnud meil täna aega, et minna.

Ta tütar elab üksinda 3-magamistoaga majas ning töötab lastega, kelle eest pered hoolt ei kanna. Ta olevat enda juures varasemalt sellistele lastele ka öömaja pakkunud. Samuti on ta tütar palju maailmas reisinud.

Eks näis. Nagu juba ütlesin, lähme homme ka teisi potentsiaalseid host-peresid jahtima. Ilmselt lähme mõnda kirikusse ja uurime sealt.

Pikalt ei jaksa rääkida. Lobisesime päeval ka paljude kohalikega, kes meie teele jäid ja kellelt üritasime teekonna osas abi küsida. Kodulinna tundmise osas on nii mõnelgi vajakajäämisi :D.

Üldlõikes on inimesed lihtsad ja natuke suured ka.

Fotonurk:

Lauma nunnu Bookcar (Walmarti külastuse lõpp enne 10tunnist autosõitu)